Каталог :: Философия

Реферат: Kierkegaard

                        Tallinna  Pedagoogikaülikool                        
                            KASVATUSFILOSOOFIA                            
                           Eksamitöö                           
      Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele      
                                                  Õppejõud: S.Kera
                                                               Anna  Pomm
                                                                    EV-11
                                     Tallinn                                     
                                      1997                                      
Kõik,  mida  Kierkegaard  filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud
esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest hoolimata   on
tahtnud   olla    ikka    esmajoones    usuline   aatleja, kelle
filosoofiagi  on  seisnud  kristluse  tõdede ja nende enama
teadvusse-tõstmise teenistuses.  Selles  mõttes võime
näha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana
kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid
ohtlikuks kristluse  eluväärtustele.
Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd ta
ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus.
Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle
sokraatilise  dialektika:  “... igatahes on  usaldusväärne, et  tal
(Hegelil)  ei   ole   Sokratesega   absoluutselt  mitte midagi ühist”.
Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli Kierkegaard
Sokratesest  vaimustuses  ja  nimetas  teda oma õpetajaks.
“Väljaspool  kristlust,  Sokrates, oled sina - ainukesena  -
õilis,  avala hingega tark,  sina olid tõeliselt reformaator”.
“...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui
mõtlejat...” on Kierkegaard  kirjutanud  vahetult  enne  surma.
Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika (µaieutich -
ämmaemandakunst) - meetod, mida   Sokrates  oli  sarnastanud oma
ämmaemandast ema   kunstiga,   meetod,   mis   aitas   tõel
ilmale     tulla  dialoogilistes  otsingutes,  kahtluses  ja  vaidluses,
küsivas  lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne
dialektika,  kunst  küsitleda  iseennast  iseenese kohta.
Kirkegaard  ülistas  Sokrates   selle   eest, et too “tõi  ilmale
iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma teostes hulgaliselt
iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud  sokraatiline
dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma
“dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut, täiuslikumat
dialektikavormi  -  kristlikku  sokratismi.
Ehkki  “Sokratese   põhimõte   seisneb...   selles,  et  inimene
peab   leidma   oma   tegude  eesmärgi  kui ka  maailma
lõppeesmärgi,  lähtudes  ainuüksi enesest, ja  saavutama
tõe  omaenese  jõududega,”  siiski  “mõtleb
tõeline   mõtlemine”  Sokratese   arvates  “nii, et  tema  sisu
ei  ole  seejuures   subjektiivne,  vaid  objektiivne”.
Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse tõe
kindlakstegemisel, siis Kierkegaard  kasutas  neid   subjektiivse   tõe,
“tõde minu   jaoks”  saamiseks,   kuivõrd    ühtki    teist
tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt  pole  olemas  mingisugust
tõde...”.
Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse  tunnetuse  ning
eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist
- radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale
tunnistamise,  et  meie  objektiivsel ajal olen mina ainuke,  kes ei
suuda objektiivne olla”.
See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on  kogu
Kierkegaardi  filosoofia   nurgakivi,   filosoofia,  mille esmane
ülesanne             oli kummutada “väär ettekujutus, mida
omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad
objektiivsetest tulemustest,  mõtlemata,  et just nimelt filosoof on
ülimalt  subjektiivne”.
Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest  olemisele
üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja
vahendamine kolm mumifitseeritud,  kahtlast  salaagenti,  kes  kõik
liikuma panevad”,  ja  hoopiski  mitte   ühelegi   loogikale  alluvad
“rahutud  pead”.
Saamine  on  muutumine,  teisekssaamine,  teiseks  üleminek,  üleminek
võimalikkusest  tegelikkusesse.   Ent   Kierkegaardi   arvates
erinevad     voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt,
kvalitatiivselt.  “...Kuivõrd lõpmatult erineb millegi
käsitamine võimalikkuses  sellesama  käsitamisest
tegelikkusest,” on  ta  “Päevikus”  märkinud.  Erinevalt
võimalikkusest ei saa tegelikkus tema  arvates  olla  loogilise
käsitluse  objekt. “Mõeldav reaalsus  on  tegelikkus,   ja   iga
küsimuse  selle  kohta,  kas  miski   on   tegelik   peab
mõtlemine  hülgama”.
Kierkegaard pidas selles küsimuses peamiseks eksimuste  allikaks
võimalikkuse   ja   tegelikkuse  ning paratamatuse   vahekorra
väära    käsitus.  Saamine   ei   allu    paratamatusele   ja
ei   sobi  sellega  kokku.   “Kõik,   mis  saamas  on,  tõestab
juba oma saamisega, et  ta  ei  ole  paratamatu;  sest  ainus,  mis  ei
või  saada, on  paratamatu,  kuna  paratamatu  on  olemas”.
Hegelile määratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika
välistab vabaduse ja ühtlasi jutuslikkuse, ei ole põhjendatud.
Nende kategooriate dialektiline  käsitus  seisabki  selles,   et  nii
paratamatust  kui  ka  paratamatust  ja  juhuslikkust seob  vastandite
ühtsus  ning  need   kategooriad   ei  välista  teineteist.
Kui  Kierkegaard  võttis  endale ülesandeks kukutada paratamatuse
mõiste vabaduse ja   juhuslikkuse  nimel,   siis  -  vastandades   neid
metafüüsiliselt   -  ütles  ta  lahti  dialektikast.
Samavõrd   antidialektiline on tegelikkuse lahutamine
võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile,
kes käsitas neid  dialektiliselt,  vastastikku
läbipõimunutena,   mis  nähtub  juba formaalse ja reaalse
võimalikkuse  eristamisest.
Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli  omast  erinevale
dialektikavormile,  vaid    hülgas dialektika.   Ta   püüdis
koguni   hoopis   lahti   saada.  Ja   kui   ta   lõigi   lahku
dialektikast,   siis osutus loogikast  vabanemine  teostamatuks,
kuivõrd  tollesama lahkulöömise õigustusena oli
Kierkegaard sunnitud tegema  igasuguseid  loogilisi   trikke   ja
jõupingutusi.
Vastuolukategooria läbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:
“Kõikjal,  kus  on  elu, on vastuolu”. Ent   tal   polnud
eksistentsi    lahutamatuks   atribuudiks  loogiline,   vaid   pateetiline
vastuolu.   Kirg  pole  midagi muud  kui  pinge  saavutanud  vastuolu.  Kus
puudub  elu  ja  kirg,  seal  ei ole vastuolugi.  Väljaspool  eksistentsi
ei   ole  vastuolu, kuid  eksistentsiaalne  vastuolu  ei  eelda  ühtsust,
vaid  välistab  seda.
Seejuures  ei  ole  vastuolu  isegi  eksistentsiaalse  tõlgenduse  puhul
Kierkegaardil  arengut  edasiviiv  jõud.   “Sõna   “vastuolu”
ei  tule  siin  võtta  mitte selles neetud  tähenduses, mida
talle Hegel  omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel
sõnal loomejõudu”.
“Minu  eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub,  et  kuri  vaim
on  mu  ninale  asetanud  prillid, mille üks klaas tohutult  suurendab,
teine  aga  samavõrra  vähendab.”
Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja
lastest üldse. “Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest
tihkab ikkagi loota, et nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga
need, kes nendeks on saanud - oh sa issand küll!”
Kierkegaardile  polnud  olemine   üleüldse  ja veel  vähem
inimese  eksistents  mõtlemine.  Arvatakse, et  kuigi  Kiekegaard
lähtub    idealistlikust   eeldusest, et  inimene  olemus  on  vaimne,
siiski  on  tema vaimu-käsitus selline, et see õõnestab
idealistliku kontseptsiooni.
Kierkegaardi  arvates ei või inimene olla teadusliku  tunnetuse objekt,
enamgi, teda ei või käsitleda   ka  subjektobjektina,   mida   tegi
Feuerbach ja  mitmesugused   psühhofüsioloogia   koolkonnad.  “Kes
eksisteerib,  see  ei saa  samuti olla  korraga kahes  kohas, ei  saa  olla
subjekt-objekt”.
“Materialistlik  füsioloogia on  koomiline..., aga  uusim,  enam
hingestatud  füsioloogia  on sofistlik”.  Hinge  ja  keha   probleem   ei
ole  Kierkegaardile  mingit  raskust  tekitanud:  hing on primaarne, keha -
sekundaarne.  “Keha  on hinge  ja seega  ka vaimu organ”.  Kierkegaardi
meelisvormel  oli:   inimene on hinge ja keha süntees, mida juhib vaim.
Lõppkokkuvõttes  “inimene  on  vaim”.
Psühho-füüsilise  probleemi on Kierkegaard  lahendanud
idealistlikult.
Kuid  psühhofüüsiline  probleen  on  vaid üks
fülosoofia põhiküsimuse   -  olemise  ja  mõtlemise
vahekorra  küsimuse  -  tahke.
Kirkegaard  ei  pidanud olemist mõtlemiseks,  kuna vaim  pole
mõtlemine,  mis  ainult ei  võimalda, vaid  lausa  nõuab
loogilist  mõõtu    ja   käsitlust.  Just  selles  on  tema
salvava   märkuse  tõeline  mõte,  et  väite  puhul  -
olemine  ja   mõtlemine on  samased,  tuleb  “ühekorraga naerda  ja
nutta”.
Kui “olemise”  asemel  oleks jutt “eksistentsist” (spetsiifilises
tähenduses,  milles  seda  mõistet kasutas  Kierkegaard),   ja
“mõtlemise” asemel  -  vaimust (jällegi tema tähenduses),
siis vormuleeriks vaimu ja  eksistentsi samasuse  printsiip  adekvaatselt
eksistentsialismi  kui  Kierkegaardi  tüüpi  subjektiivse 
idealismi  põhilause.
Öelduga ei ole karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika
Descartes’i   lausega   “ma  mõtlen,  järelikult ma olen olemas”.
Ta väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja
tõstatas Descartes’i vastu mõtlemise  ja  olemise  vahekorra
vastupidise vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma
mõtlen”. Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus  liigendas   olemise   ja
mõtlemise,  nende vahel  ei  ole  “ideaalset samasust”.
“Mõtlemisega samane  olemine  ei  ole  üldse  inimlik  olemine”.
“Minu  peamine  mõte oli, et meie ajal on teadmise  ülikülluse
tõttu  ära  unustanud,   mis  tähendab eksisteerida  ja  mis
tähendus on enesessepööratusel...”.
“Mõned  looduseuurijad  leidsid  või  püüdsid leida
kusagil  maailmas  eksisteerivat Archimedese punkti  ja  sellest  punktist
universumid   vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis selle aga
iseeneses.
Sellises spetsiifilises tähenduses on “eksisteerimine”  Kierkegaardile
ainuke   “tõelisus”,  mis piirab “olemise” mõistet ja on
vastandatud “mõtlemisele”.  “On  tõelisus  välisilm?”
küsib ta iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”,
oma   Mina  enesesuhe  oma   Minaga.
Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi tunnistas ta “ainsaks
tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega mõtlemises ei ole obsoluutselt
midagi ühist”.
Kierkegaardi ei rahuldanud määratleda inimest mõtleva
olendina:   selles   ei   ole  inimese olemus ning see pole tema eksistentsis
peamine. “Tõeliselt  inimlik  on - kirg.  Kireta ei saa eksisteerida.
Kõik eksistentsiprobleemid  on  ühenduses  kirega.    Kirg   on
eksistentsi  Alfa  ja  Omega.  Kirg  eelkõige.  Kirg on  eksistentsi
liikumapanev   jõud   ja  “subjektiivsuse  tipp”.
Taani teoloogi arvates ei või inimest niisiis määratleda
mõtleva substansina, loomuliku olendina ega üldse mingit liigi
“objektina”.  Tegelikult ei saa inimest üldse defineerida. Olles kordumatu
individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end selleks,  mis  ta  on.
“inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see on  Mina.”
Küsimusele “Mis tähendab olla inimene?”, Kierkegaard  on  taandanud
filosoofia põhiküsimuse: mis  tähendab  olla?...
Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega, kes elab iga hetk kokku
variseda ahvardaval pööningul. Seejuures ta teab seda.
Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad
mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on
kaotanud jalge alt igasugune pinna”.
Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad nõu
anda, aidata nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et
inimesed ise leiaksid otsust.
V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub on:
“Mõistatuslik ei tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka
iseendale.”
                           KASUTATUD KIRJANDUS:                           
                    1.????????, ?.  ??????????? ? ????. 1994.                    
2.??? ??????????. 1994.
3.Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.
4.Salumaa E. Kierkegaard. 1993.