Каталог :: История

Курсовая: Lahingulaev Bismarck

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatöö
Roman Belogurov
Secunda loodus
                                                           Juhataja: Rainer Saks
Pärnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1
maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa
laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12
hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik
ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa
allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade
juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues
sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid,
mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1
maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski
kaheksa – kaks üle lubatud arvu.
2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks
soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati
suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja
aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse
rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks
saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik
kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,
”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud
olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele
auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid
selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel
1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema
kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev
10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili
(18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’
lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate
veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate
seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja
”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja
põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem
õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis
koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest
diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis
üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi
tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega
laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes
soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (
Panzerschiff), inglased aga mõtlesid nende jaoks välja
naljatermini – pocket battleship – taskulahingulaev. See nimetus
läks käibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’
lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni
10000 tonni, siis nende laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult
teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral
Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval
”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933,
”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Jõuseadmeiks olid
taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis võimaldasid ”Admiral Scheeril”
ja ”Admiral Graf Speel” täiendava tankimiseta läbi sõita kuni
19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See
on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste –
auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade
läbisõidukaugus.
Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika
üheks põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste
kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis
Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa
laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et
Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35%
Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz
oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba
enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama
ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva
pärast mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise
veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust
1936. aastal ja need  olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa
381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks
saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles
vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid
lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai
ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise
veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie
risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral
Hipper”, ”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”.
Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt,
kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema –
täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles
pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.
Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral
Hipper”. ”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen”
1. augustil 1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures
sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu
”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli
Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja
nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria
viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased sõja jooksul
ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist
30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning
9 suurt ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine,
sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul
63-aastane suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu
sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33
lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514
hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende
ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli
suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti
lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel
konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja
lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle
määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail
1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat.
Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev
uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks
lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai
abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.
Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat –
”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe
lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati
nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti
merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud
lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu
ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi,
kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai
vaid üks - ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes
peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle
antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise veeväljasurvega  ning 263-meetrise
pikkusega järgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said
valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus ainukesed
lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm suurtükkidega.
Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes
vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade
puuduseks oli nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise
võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sõlme.
Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist võiduajajaid. Kuid
arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa
lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille
nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”, ”Duke
of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu korralike
kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega, väiksematega
kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said
valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark
Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.
Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,
ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli
ühtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti
laevastikus. Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja
aegsed ümberehitatud laevad. Sõja algul oli ehitamisel veel neli
lennikikandjat – ”Illustrious”, ”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”.
Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv –
114. Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati
abilaevadeks või ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis
osa vaid kümmekond I maailmasõja lõpuaastail ehitatud
kergeristlejat.
II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild
raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I
maailmasõda ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud
vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid
igaüks omaette pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti
laevastikku jõudma 203-mm suurtükkidega relvastatud ristlejaid,
mille suurtükid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter”
ja ”York” – olid relvastatud kuue 203-mm suurtükidega, kolmteist
”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide
”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sõna
tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kümme
Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”, ”Suffolk” ,
”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist
25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud
üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või
152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate
152-mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma
alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid
üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv 
Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”
merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando all.
Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter
Lüljens. Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti”
kahekuuline retk mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate
laevade hävitamiseks.
Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut
põhja poole, seejärel aga pöörduti järsult edelase,
et piki Islandi lõunarännikut Gröönimaa vetese
jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti
valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm
suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased
tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti
valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei
ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma
laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa
lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad
silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit
tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid
põhjakursile.
Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja
polaarjoone ja Jan Mayeni saart läände jättes liiguti
Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74 põhjalaiusel.
Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga
piki Grönimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust
pöörduti kagusse ja jõuti kolm päeva hiljem Kanada –
Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et tuligi vastu tõeline saak –
Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” lahknesid,
et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast. Kuid siis
järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne
lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku
juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta
mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.
Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi
loodesse ja jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde,
võttis tanklaevadelt küttust. Seejarel sõtis ta
lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele. 22.
veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis
liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad
põhja.
Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse,
võtsid 27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord
kütust ja pöördusid nüüd Aafrika, täpsemalt
Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks
kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil
kohati üksikut Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv
“Scharnhorst” laskis selle põhja.
Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige
tihedam liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi
tõsiselt suurele saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16
laeva, mis olid oma konvoidest maha jäänud ja nüüd
üksikult ja grupikaupa sakslaste suurtükitorule ette tossutasid.
Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva “Rodney”, kuid selle
16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud. “Rodney”
23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi
31-sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta
tegigi ja sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti.
Kahekuulise reidi tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva
kogutonnaziga 116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada
Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse
tõsiseid häireid.
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.
Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid,
täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama
tüüpi “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli
nüüd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku
juhatusel tekkis kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei
pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate
suurtükkitorude eest arglikult pageda. Värskelt valminud “Tirpitz”
otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jätta ja merele minna
“Bismarcki”, “Gneisenau”, “Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”.
Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” –
“Õppus Reinil”. “Bismarck” ja “Prinz Eugen” pidid merele minema
Gotenhafenist “Gneisenau” ja “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles
Atlandil.
Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile,
seega saanuksid “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud
kindlat maad all tunda.
Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka
seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis
seisvatele Saksa lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse
paremasse pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses
kõverdusid ka kaks sõuvõlli ja laev vajas
põhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda
tõenäolist Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse,
mille parandamine võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4.
mai, “Rheinübungi” alguspäev möödas.
Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon
“Rheinübung” uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool
nimetatud “Gneisenau” ja “Prinz Eugeni” vigastusele osutus
lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal oli mingi häda turbiinides,
mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli määratud
tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis
Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse
tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu
planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi”
löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” pidid merele
minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada
sõjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu
inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler,
laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid
ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli
laevastiku asjades võhik, kuid talle meeldisid suured sõjalaevad.
Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga” jäi ta rahule ning andis loa neil
merele minna.
Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks
oli jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu
lasknud heisata muidugi “Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki”
komandöriks merekapten Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
Kaks päeva hiljem sõitsid  Lütjensi laevad Taani väinade,
kus neid märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest
Londoni poole teele Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud
telegramm. Nüüd lasksid britlased oma masinavärgikäima, et
Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral
Lütjens oma laevadega sisse Bergeni lähedal olevasse Korsfjordenist
ja samal päeval lendas sealt üle Briti luurelennuk ning pildistas
tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid Saksa laevad sama
päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle
Norra mere loodesse.
Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva
lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud ettekannetest
selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on viimastel päevadel
ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel oleva Taani
väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki” ja
“Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli
ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga
jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada
võivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et
Saksa – Vene sõda veel ei käinud, järelikult ei olnud ka
Venemaad varustavaid konvoisid Grööni ja Norra merel.
Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi alal oli aga
sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel
Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud Ingllismaalt.
Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja
sõjatehnikat Lähis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral
Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba
keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st
Gröönimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele
lahingulaev “Prince of Wales”, lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat.
22. Mai õhtul tõstsid samas ankru ka admiral Tovey peajõud
– lahingulaev “King George V”, lennukandja “Victorious”, neli ristlejat ja
seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral Tovey laevadele veel
lahinguristleja “Repulse”.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses
meresõjaloos. Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja
Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja
sellest loode poole jääva, Gröönimaad ümbritseva
jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja “Norfolk”. Kell
19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid
Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus
kibekähku udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma
avastusest, kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna
ka “Suffolkilt” tund aega hiljem antud teade, kui laev udust välja
sõitis, et vastase asukohta täpsustada. Tol ajal olid Taani
väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et
üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.
Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli. Need
olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end
suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.
Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku
jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani
koostama. Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas
raskeristlejaid “Norfolk” ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade
jälgimist, suurtükilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland
aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta, et sakslasi kohata.
Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of Wales” võiksid
“Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile saada 24. Mail
kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii “Hoodi” ja “Prince
of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz Eugeni” Wake-Walkeri
rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa laeva suhtes
kahekordne suurtükitule ülekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja
juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid
Wake-Walkeri ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite
ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et
tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral
Holland aga arvas, et Saksa laevad on pöördunud inglastest
lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma laevad seniselt
loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud)
põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval,
24. Mail.
Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral
Holland kell 2.00 “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa
laevade eelnevat märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel
käskis admiral Holland aga jätkata sõitu põhjakursil,
sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari ekraanile.
Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt
jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma
laevade kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast
ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,
inglastest paarkümmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et
sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit
hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel
mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud
kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste
lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada
kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid
vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid
jäänud liialt kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust
osa.
Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli
sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes
sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti
admiral Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva
“Bismarckiks”. Admiral Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva
pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne
esimest kogupauku. “Prince of Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine
vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti oma torud tõelisele
“Bismarckile”. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil”
üks vöörisuurtükk kinni ja nii vähenes inglaste poolel
lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.
Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste
lipulaeva “Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi
“Hood” tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju
õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et
suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks
vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt
distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad
tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi.
Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord tõenäoliselt
ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole
tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus “Hood”
veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil” tuli kurssi
muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja
see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk
lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said surma
või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva
komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke
tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline
vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach
paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv
kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti
sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli
kadunud merepõhja koos “Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes
1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid
arve). “Hoodilt” päästeti vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist
Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka “Hoodi” komandör
kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti
koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki”
hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte
radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega suuna
“Bismarcki” edasiliikumisteele ja sinnasamasse  suundus veel hulk suuri
sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”, mis saatis konvoid Halifaxi, sai
käsu oma konvoid maha jätta ja tulla “Bismarcki” jahtima, lahingulaev
“Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari
sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja
“Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja “Sheffield”. Lahingulaev
“Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu
võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja
hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile”
võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2
lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.
“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist
ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti
lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava
õlijälje. Ühtlasi vähenes ka “Bismarcki” võimalik
sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et
avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse
kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva
õhtul kell kuus sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda
selleks, et “Bismarcki” reetlik õlijälg jälitajaid
vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult
jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks “PrinzEugeni”
kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale
vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll
aga saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski
märkamatult silmapiiri taha.
24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale
“Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa
laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp
kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini” oli
jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele
läks üheksa torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”.
Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena.
Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja
pärast keskööd saadi temasse üks torpeedotabamus, mis,
tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases
öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka
järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks
“Fulmarit”.
Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus
Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad
kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma
radariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid
“Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas,
et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate luure- ja
pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku
möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100
miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist
Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud
“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja
peilinud ta asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure
kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi
vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa
ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pöörasid
oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud lennukid
ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist”
jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck”
ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid”
kaldus nüüd pärast pikka analüüsi arvama, et
küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus “Gneisenau” ja
“Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul kell kuus said
ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida “Bismarcki” Bresti
sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka Home Fleet’i
juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta
“Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral
Tovey ise sellest.
“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.
“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati selle
suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti
radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid
mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”,
oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli
relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise
vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem.
Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse
saata. “Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see
“Bismarcki” manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit ja
võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale
“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed
pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral
Tovey lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi
tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja
lennukikandja “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured
Briti sõjalaevad, mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna
võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse
ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse” oli juba 25.
mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of Wales” oli
sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai
lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja
“Revenge” olid aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne
pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada.
“Bismarcki” kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist
oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai
õhtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule
järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki”
kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole teda enam mõtet
lahingulaevadega jälitada – niikuini läheb “Bismarck” eest ära!
Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali”
torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas –
13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo
põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga
sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus
oli otsustatud – ta kiirus langes ja manööverdusvõime
vähenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30
algas viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4.
Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti
hävitajad “Cossack”, “Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola
eksiillaevastikule antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku
tulemusel sai “Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis
veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.
27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise
kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega
“King Georg V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati
“Rodneylt” tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva
suurtükid ja veel minuti pärast ka “Bismarcki” omad. Saksa
sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega
ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney” pihta. Kuid siis
hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema.
“Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba nagu
jaanituli.
Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka
“Bismarckilt” enam ei tulistatud, sõitis talle lähedale
raskeristleja “Doorsethire” ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse
kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell 10. 36 läks “Bismarck ümber
ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et “Bismarck” ei
uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta olevat
uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte ei
satuks.
Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses
vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja
hävitaja “Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja
kaks meest ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest
sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget
kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad
maha lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu
lõppu maha oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid
saanud!
Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”,
sõitis ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail
jõudis ta 40 põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus
kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kütuse ümberpumpamine
võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks “Prinz Eugen”
teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali
1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale,
hakkas Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda
takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra
vetesse eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti
kogunenud suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja
“Gneisenau” ning raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu
ärahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nõukogude Liidu
põhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.
Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani
vastu, ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt
Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma
konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi
Hitleri sõna peale.
Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed
mööda – läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega
ümber Inglismaa ja Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt
suuremat kütusekulu ja nagu näitas “Bismarcki” hukkumise lugu, polnud
kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis
jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub läbida
ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka
päevad ajal tavaliselt halb nähtavus.
Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi
koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta
valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama
11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade
lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid
ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.
Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu
vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad,
torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi-
ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse
kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid
raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele
märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri
traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt
miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.
Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja
torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased
ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad,
et Saksa laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei
välistatud võimalust, et selle tee traalimine on vaid
pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida läbi
Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetõttu seadis
Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja admiral James
Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid
Briti lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade
väljasõit viivitus üle tunni ja algas alles kell 20.45.
Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas pilvine. Kell 19.30 oli
Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar rikki läinud ja ta
lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale kell
21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant’i saare kirdesse
pöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant’i saarest ida pool
patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja
merele väljuvaid Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti
pidevalt Briti allveelaevast “Seelion”.
Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis
admiral Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel “Gneisenau” ja
lõpus “Prinz Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja
kolm torpeedopaati. Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega.
Hommikul kella viie paiku mööduti Kanalisaartest põhja pool ja
kell 5.15 võeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati järsult
kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri
väinale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi
ning kümme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa
raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase paari
nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist
tähelepanu.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat
“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa
sõjalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin täiendavad
õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot kandis ette, et on avastanud
20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal tõesti 30
laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sõjalaevade
tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks “Spitfire’it” otse
üle Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb
nähtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa
hävituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad
pidevalt ja ühtekokku oli operatsioonisks “Zerberus” eraldatud  250
hävituslennukit. Üks lennuväeohvitser asus lipulaeval
“Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe vahel oli seekord loodud
korralik koostöö.
Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma  hävituslendureilt saadud
andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina
läbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile
löögi andmiseks. Kella kaheteistkümne paiku aga läbisid
Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt
eemalduma.
Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin.
Kell 11.55 väljusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi
hiljem jõudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jätkunud
surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi murda ja lahingulaevade
lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei tabanud
aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit.
Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja
ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma
otsinguid lõpetama.
Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist
torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel.
Hävituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast
merel üles. Saksa laevade ägedas tõkketules viskasid
“Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid ükski neist ei tabanud.
Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I
maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki
käsu merele minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”,
“Mackay”, “Vivacious”, “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M.
Pizey juhatusel ida suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste
kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi
vigastuse tõttu baasi tagasi pöörduma ja teekonda
jätkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama
rühkisid, sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell
14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus
veel midagi katastroofilist ja pärast leki lokaloseerimist jätkas ta
poole tunni pärast teekonda. See aga tähendas seda, et kui Briti
hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama
hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult “Gneisenau”
ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”, “Vivacious” ja “Worcester” läksid
ründama lahingulaevu, “Mackay” ja “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased
avasid tõkketule ja neili hävitajat saatsid oma torpeedod teele 3
kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja “Worcester” üritas
lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja suutis
ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud
hävitajad jõudsid tagasi vigastumatuina.
Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga
rünnati Saksa laevu ka õhust. Kuid väljalennanud 242
pommilennukist leidsid vastase üles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased
alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud ühtegi
pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa suurtele
laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks häirinud.
Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis
oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke läbimata.
Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest
neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata
kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu
võimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17
pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis
kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30
lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise
kaotasid kaks lennukit.
Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam
eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti
lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis
nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv “Gneisenau” miinile,
kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-sõlmilise
kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades
nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta
vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt
käigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse,
“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli
lõppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see
õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud
“Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev
tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi.
Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti
sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma.
Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile –
kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis
pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile.
“Scharnhorsti” hukkumine
1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel
vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW
55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist
vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22
transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme
hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist
väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva
tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja
“Jamaica” ja neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce
Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks
Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja
“Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L.
Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril
Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid
luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei
märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti
eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal
hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega
konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest
põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga
esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna
poolt.
Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis
asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna
ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00
läksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis
hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad
sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel
ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli
kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et
“Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et
Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral
Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu
hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult “Scharnhorstiga”.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis
“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba
konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi
paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti”
Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt.
Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7
miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29
käskis Fraser konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi
kaitselaevastikust neljal hävitajal ristlejaile abiks minna.
“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu
tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite
kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima
hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada
ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-sõlmelist kiirust,
jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei
teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu
kagusse, pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke
eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev
varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni
jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud
Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.
Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise
ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid
ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad.
Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell
12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel
ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti”
raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad
sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili
pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule,
kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud
hävitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks
ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika
umbes 23 idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust
18 miili lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk
otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid
Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi
märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil
hävitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu
Alta fjordi tagasi sõita.
Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-mm
mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki
torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis
admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult
raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa
mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi jõuab
“Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”.
Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst”
jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks
oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase
lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti
“Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale
valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas
olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti
määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.
Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja
“Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks
sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud.
“Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast
aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse,
et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise
hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka
veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele
jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha
jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest.
Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas
“Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus
vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid.
Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn.
Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka
kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse.
Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist
tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52
kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti”
katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva
peamehaaniku  korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi
parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis
aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei
uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile
määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja
vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on
aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail
“Scharnhorstile” järele jõuda ja torpeedorünnakule minna.
Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad
lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu
lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga
paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte esimest hävitajat
märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm
keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga
märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili
kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks
jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud
kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel
pöördus ta järsult paremale, pöörates kallalekippujate
poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16
torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22
sõlmeni.
“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi
pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili
pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas.
“Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja
“Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem
avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta
pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5
sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd
välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti
ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja
“Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti”
pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim
torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm,
sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni.
Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end
maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja
uppus.
Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad
“Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja
kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.
Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad
läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks
ligi 10000 tonnist masuudist.
“Tirpitzi” hukk
1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra
rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor
mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi
nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal
“Tirpitzil”.
Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos.
Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse
uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles
ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist
luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”.
Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit”
15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont
lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu
lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast
lendas see teade Inglismaale.
30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku
eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4
eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5
hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid
Alta fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga
kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt
selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120
miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale
“Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt,
pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma.
Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda”
hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli
samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid
kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse
kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi”
soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki soomuse
paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120
mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel
ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide
meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja –
lahingulaev sai kolm tabamust soomust läbistavate pommidega ja
kümmekond tabamust väiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli
tabamusi vähem – üks soomust läbistava pommiga ja viis
väiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid
alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli
aga lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud
ja koos meeskonnaga uppunud.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate
pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja
viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt.
Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid
lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju,
seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid
laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna
pärast kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust
plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes
2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin
ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi
liikumisvõimetuna seisma.
“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud.
Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja
piirati mere poolt torpeedovõrkudega.
Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast
keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt
startinud pommitajad. Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa
vaatluspostid teatasid lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale
pandi õigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning
tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi
pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale
võtnud – fjordi kattis paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks
ajaks sissekukumise vältimiseks juba sealtkandist lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3
lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu
näis, et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja,
kuid päris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure
tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tüüpi merelennukid
uputasid 17. Juuli õhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta
fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1
lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti
lõuna paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi,
ründajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas
Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas
fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue
õhurünnaku ja said seekord kaks tabamust. Üks 725 –kg soomust
läbistav pomm kukkus tõesti läbi peasoomusteki, kuid ei
plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav pomm kukkus ühe
peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust
jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil
üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid õigeaegselt
pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.
Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad
oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt
sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata
vaja – see vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa
pealveelaevade kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit”
valvavad Inglise suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu
võitlema.
Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise
raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku
vahemaad läbi lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et
Šotimaalt startinud lennukid maanduvad pärast pommitamist Arhangelski
lähedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele läks 39
“Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse
Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja
puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga,
kaks samasugust pommmi lõhkesid ta lähedal. Laeval said vigastada
kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik valgus
mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta
vööriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle
teguvõimetu.
7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee
rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12.
oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud
meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi
kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – välja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud
teada, kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad,
ja “Tirpitz” otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva
liikumisvõimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva
iseseisva sõiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid
valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tõmmatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili
lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle
pommirünnaku, kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud
ühtegi tabamust. Rünnakut kordasid 12. novembril hea nähtavuse
juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba esimesest tabamusest
5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi
järgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega,
ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks
ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal,
jäi “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204
meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa
vaid 82 meest, kes läbi laevapõhja lõigatud augu välja
ronisid.
Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.
     

Sissejuhatus

Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid. See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu. Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa lahingulaevad olid kõige võimsamad. Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv. “Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad. “Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata sellele on need laevad merepõhjal.

Kasutatud kirjandus ja muud allikad

Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;

William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974; Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”, Tallinn “Olion” 1995; http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm http://www.airartnw.com/bismarck.htm

Sisukord

Sissejuhatus .......................... 4 Saksamaast ............................5 Inglismaas laevastik.......................8 Saksa lahingulaevade ookeaniretked................11 ”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.................14 “Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali ..............................23 “Scharnhorsti” hukkumine ....................28 “Tirpitzi” hukk..........................33 Kokkuvõte............................37 Kasutatud kirjandus ja muud allikad...............38 Lisad “Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer” “Gneisenau”, “Bismarck” “Tirpitz”, “Prinz Eugen” “Gneisenau” , “Scharnhorst” Admiral G. Lütjens “Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland “Hood”, “Rodney” “Suffolk”, “Norfolk” “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr “Prince of Wales” Läbisõit Inglise kanalist “Tallboy” pommid Kokkuvõte Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned episoodid II maailmasõjast. Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid? Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.